Antud peatükk annab ülevaate:

• Digiühiskonna kultuurist
• Infomürast ja tõest internetis
• Eetilistest dilemmadest infoühiskonnas toimimisel

Digiühiskonna kultuur

Internetikultuur on ajalooliselt tekkinud 1960. aastatel ja selle tõus jääb aastasse 1990. Interneti esmakasutajatele ja selle loojatele on viidatud ka kui häkkereertika loojatele, kus vanamoodi enam ei saanud ja uutmoodi ühiskonnana veel ei osatud kõike seda head, mida internet endaga kaasa tõi, süsteemselt ära kasutada.

Internetikultuur on nagu ühiskondlik kokkulepe, mis ületab riikide piire ja kehtib ainult temas endas ehk internetis. Internetikultuuri manifeste leiab erinevate teemade kohta nagu blogimine, otsesuhtlus, e-poodlemine, mängud, foorumid, meemid, videod, sotsiaalvõrgustikud, virtuaalmaailmad kui ka Wikid. Koolides on enamasti tuntud üks neist kokkulepitud reeglistikest nimega Netikett ehk interneti etikett, mida selle kasutajad omaks võtavad ja millest lugu peavad, kes tahavad selles kogukonnas toimetada.

Teemad, mis internetikultuuri uurijatele huvi pakuvad, on:

• anonüümsus ja mitteanonüümsus;
• internetis loodud ideetiteet (kellena tahame näida) ja identiteet, milles võime tuvastada reaalse isiku;
• kommenteerimislahendus koos hindamisvõimalusega ja kommenteerimislahendus, milles puudub hindamisvõimalus;
• positiivse tagasiside kultuur (FB “laik”) ja positiivse-negatiivse tagasiside kultuur;
• modereeritud ja modereerimata tegevused internetis.

Infomüra

Uus aeg toob aga kaasa ka uusi muresid. Infotarbimise probleemiks on kognitiivne illusioon – arvamus, et mida rohkem infot saame, seda paremini ja täpsemalt mõistame maailma. Tõepoolest, teoreetiliselt peakski suurem infohulk tõstma otsustamise kvaliteeti, aitama vastu võtta paremaid otsuseid. Kuid praktikas tekib tõrge, sest inimese infotöötlussuutlikkusel on piirid. Inimene ei suuda tohutut hulka infot korralikult läbi töötada ja eristada olulist vähemolulisest. Liiga palju infot tekitab stressi.

Kui inimene ei suuda enam eristada olulist infot väheolulisest, hakkab maailmast arusaamist mõjutama see info, mis on intensiivsem, mis kõlab valjemini ja mida on rohkem. See tähendab, et vähemoluline, mitteasjakohane info hakkab olulisemat infot maskeerima. Seda mitteasjakohast infot nimetataksegi infomüraks.

Üks infomüra aspekt väljendub inimesele omases negatiivsusinstinktis. See tähendab, et meie tähelepanu haarab kergemini negatiivne info, me märkame paremini pigem halba kui head. See on kujunenud nii inimese evolutsiooni käigus – ellujäämiseks on olulisem märgata ohtu tähistavaid signaale (Tallinna Ülikool).

Tõde ja tõelaadsus, valeuudis

Oxford Dictionaries kuulutas 2016. aasta sõnaks “tõejärgne” (post-truth). Lihtsustatult – võidab see, kes karjub kõige kõvemini (või kauem) ja kes teeb seda lihtsamalt. Olukorda utreerides võiks öelda, et paari tuhande aastaga oleme jõudnud Platoni teostest suvalise meeleoluka mõtteteraga kassipildini. Üks viis, kuidas sotsiaalmeediakanalid manipuleerivad tarbijaga, on seegi, et näidatakse ainult neid uudiseid, mida tarbija soovib näha, ujutades ta nendega üle ja varjates samal ajal kõik muu vastuvõtuküllastuse tõttu. Klikimeedia (clickbaits) püüab inimesi sensatsioonihõnguliste ja/või eksitavate pealkirjade ning värviliste piltidega enda lehekülgi külastama meelitada, et teenida raha. Kuid kõik see võtab aega ja seetõttu on nii laste kui ka täiskasvanute funktsionaalse lugemise ehk teksti (selle kõige laiemas tähenduses) mõistmise tähtsustamise kõrval eriti oluliseks muutunud iga meediatarbija (allika)kriitilisuse arendamine.

Mida uskuda, mida mitte ja kuidas saada aru, mis on tõde või tõelaadne – sellest võib saada meie käesoleva aja üks olulsemaid väljakutseid. Kriitiline mõtlemine saab tekkida ainult alusele, milles on paigas tegelik teadmine (nt kooliharidus): maakera on ümmargune. Samas on tekkimas liikumine, kus usutakse pigem arvamusi kui teadust – lameda maa teooria. Ka poliitikud on püüdnud pakkuda oma arvamusi ja mõtteid tõe pähe ning see on ohtlik tee. Kuid tavainimesed tegutsevad sotsiaalmeedias ja jagavad omavahel infot. Kui tekib kriis, siis ilmuvad mitmed huvitavad rollid. Vaata videot, kus Tallinna Ülikooli teadlane räägib oma doktoritööst ja uuritud juhtumitest.

Valepildid on saamas ka internetis huvitavaks väljakutseks. Räägime edaspidi palju sellest, milliseid vahendeid petturid kasutavad ja et kunagi ei tea, kes istub internetis sinu vastas teisel pool ekraani. Küberteadlased ja ka politseiuurijad puutuvad täna kokku tehnoloogia abil loodud võltsingutega, nt majanduskuritegude alla liigituv foto linnust, kes on välja surnud. Kui selline linnupilt peaks ilmuma välja piirkonnas, kus soovitakse näiteks rajada hotelli, siis hotelli rajamine jääb katki. Sama on muude ohustatud liikidega. Kõiki neid tehispildimaailma pilte ja tehisvideoid ning muid tõendusmaterjale saadakse luua tehnoloogia arengu tõttu. Siin on üks näidisgalerii inimestest, autodest, loomadest, korteri müügipakkumistest jne, keda/mida ei ole tegelikult olemas, mille on loonud tehisintellekt: https://petapixel.com/2018/12/17/these-portraits-were-made-by-ai-none-of-these-people-exist

Peale piltide võltsitakse ka videoid – vaata siit, kuidas näiteks hologrammide abil saab luua tehisvideoid (TED TALK, 2018). Võltsitakse ka kõike muud, mida annab võltsida, näiteks toodete hinnanguid. Siit näeb videot Hiina klikifarmist (1-5 minut):

Siin annab kaheksa näpunäidet uudiste analüüsimiseks Maarja Punak politseist – kliki siia

Ülesanne

1. Infomanipulatsioon. Eesmärgiks on õppida analüüsima kriitiliselt allikaid.

• Leidke internetist vale-uudis, nt otsige “fake news examples” või “libauudis näide”.
• Analüüsige valitud juhtumi alusel, kes on uudise osapooled, mis on nende motivatsioon, see aitab mõista, kuidas valeuudise loojad mõtlevad.
• Nüüd valige välja uudis, mille põhjal loote valeuudise.
• Esitage mõlemad uudisnäited klassile analüüsimiseks. Kas klassikaaslased saavad aru, milline on tõene ja milline valeuudis?

2. Mõelge välja üks libauudis ja üks pärisuudis (peavad tunduma tõepärased) ja esitlege klassile. Kas klassikaaslased saavad aru, milline on tõene ja milline valeuudis?

Ülesande sooritamisel on abiks:

1. Propastop´i veebileht, kuhu kogutakse näiteid erinevatest Eesti meedias ja ka mujal ilmunud kallutatud või valeuudistest: https://www.propastop.org/
2. Raadio Kuku libauudised: http://podcast.kuku.postimees.ee/saated/libauudised/

Eetika

Eetika kirjeldab tavasid ja kombeid. Üks kõige enam arutatavamaid teemasid digitaalsuse ja eetika vallas on inimväärikus ja selle kaitsmine ning austamine. Tihti küsitakse, kas vajame digitaalse maailma jaoks uusi standardeid (eetikat puudutavaid või ka uusi seadusi, et ohjata laimavaid kommentaare või šokeerivate videote ja piltide levitamist)? Mida arvate teie? Kas eetikast räägitakse koolis piisavalt?

Eetilised arutelud tulevad tihti jutuks tulevikuteemadele mõeldes – kes vastutab, kas programmi looja, programmi kasutaja või hoopis programmi müüja?

Eetiline juhtum: kui mulle ei meeldi sinu veebiprofiil, siis ma sind tööle ei võta!

Eetilised otsused ei puuduta ainult süsteeme ja sisuloomet. Eetika puudutab ka inimeste vahelisi suhteid, üksteisest arusaamist sotsiaalsetes situatsioonides.

Otsimine internetist on andnud tervele maailmale võimaluse heita pilk inimeste sisemaailma. Samas on ohtlik arvata, et kõik, mida internetist leida võib, on tõsi. Näiteks internetti üles paisatud nali võib olla kellegi teise meelest üsna solvav. Tihti juhtub ka nii, et inimene ise ei olegi vastavat infot üles pannud – seda on teinud tema sõbrad või halvemal juhul on tema andmeid kasutades loodud varikonto. Teadlased on kindlaks teinud, et mida noorem on inimene, seda vähem ta eeldab, et tööandja teda guugeldab. Mida vanem on inimene, seda vähem ta enda kohta aga infot püüab internetist eemaldada. 80% inimese kohta käivast infost pannakse internetti “kellegi teise poolt” (sõbrad, kool, vanemad, tööandja, meedia).

Seoses tööandjate guugeldamisega töid ühes teadusuuringus osalejad välja mitmeid negatiivseid kommentaare tööandja aadressil, näiteks “ma ei ole tööandja ori, töötan seal ainult 8 tundi, see, mida ma teen muul ajal, ei peaks neid puudutama”; “internet ei ole tõde, see kas ma joon või pean mitut naist, ei peaks tööandjat puudutama”. Samas nenditi ka ise, et enda e-ohutuse alased käitumused ei ole kõige paremad, nt “aktsepteerin kõiki oma sõpradeks, kes soovivad”.

25 tööandjat 34-st nentis, et uurivad internetist ja võrgustikest potentsiaalsete töötajate kohta ja 21 neist usub, et see, mis internetist vastu peegeldab, on tõde. 11 kipub arvama, et kui ta midagi ei leia, siis see on kahtlane ehk võib-olla ei ole eriti motiveeritud sellise inimesega koos töötamast. 28 tööandjat 34-st peataks aga värbamisprotsessi, kui leiaks midagi, mis talle ei meeldi: näiteks liigne pidutsemine, lõdvad elukombed, vägivald, narkootikumid, rassism vms. Samas, kui inimese kohta on veebis nähtaval normaalse ajalooga profiil, siis see tõstab inimese värbamise tõenäosust.

Strateegiad veebiprofiili korraldamiseks, otsingutulemustega hakkamasaamiseks:

• ära luba peol endast pilti teha – kasutatav strateegia nii õpilaste kui ka tudengite hulgas;
• uuri, kuhu laetakse üles pildid – kasutavad pigem õpilased;
• uuri, kes jääb piltide omanikuks  – kasutavad pigem õpilased;
• tee ise pilte ainult siis, kui oled loa saanud – kasutavad pigem õpilased;
• selgita ise teistele, kuidas planeerid pilte jagada/kasutada – kasutavad pigem õpilased.

Õpilaste strateegiad:

• ei postita infot internetti, teised postitavad minu eest (see pole minu probleem, sest mina pole postitanud – ignoreerimine);
• postitan enda kohta hunnikutes infot, nii et see summutab kõik muu info (panna üles palju positiivset infot, siis negatiivne ei paista välja);
• postitan üles väärinfo (väärinfo postitan üles meelega, et inimesed tuleks ja küsiks minult ise, kas see on tõde või ei ole). Selle strateegia tagasilöögiks on see, et tööandja ei küsi ja tööd te ei saa.

Üliõpilaste strateegiad:

• otsi ja eemalda – otsi ise enda kohta käivat infot ja eemalda see koheselt;
• ma ei ole ennast kunagi guugeldanud (enamasti õpetajaks kandideeriv tudeng, naisterahvas – peale otsinguülesannet lubab panna kõik enda kohta käivad kontod kinni);
• tean midagi, mis minu kohta netis on, aga mitte väga põhjalikult – see grupp ei ole väga ehmunud internetist leitud tulemuste üle.

Mõelge! Kas antud strateegiad on ka sinu harjumustele sarnased?

Ülesanne

Arutlege eetilise juhtumi üle erinevate rollide vaatest: õpetaja Pille, õpilane A, B, C, D, lapsevanem, koolijuht.

• Miks üks või teine isik juhtumis tegi just sellise otsuse? Põhjenda tema valikut.
• Miks ühe või teise juhtumis osaleja valik ei olnud sobilik teisele osapoolele?
• Kuidas antud juhtumit lahendada?
• Mis on antud juhtumil seost küberkaitsega?

Juhtum:

Eesti keele õpetaja Pille otsustas, et õpilased (15-aastased) hakkavad edaspidi kasutama kodutööde esitamiseks pilveteenuste võimalusi. Pille luges riiklikust õppekavast, et tema kui eesti keele õpetaja kohustus on õpilastele selgeks teha, kuidas digitaaltehnoloogiaid kasutatakse ainepõhiselt. Koolis poldud veel otsustatud, millist pilveteenuste keskkonda eelistada, samuti ei olnud GDPR-teemadel veel õpilastelt ega vanematelt lubasid küsitud. Osal õpilastel oli konto olemas Google´s, teistel oli konto Office 365s, kolmandatel ei olnud kontot üheski pilveteenuses. Pille otsustas, et kuna enamus õpilasi näis kasutavat Google´t, siis kodutööd tulebki esitada seda teenusepakkujat kasutades oma pärisnime alt. Kodutööks oli referaat ja referaadi tegemise tähtajaks oli 2 nädalat.

Kui kodutöö tähtaeg saabus, siis osa õpilasi esitasid kodutöö ja osa ei esitanud:

• Õpilane A, kellel oli Google´i konto, saatis õpetajale Google´s maha laetud töö e-postile. Põhjenduseks, miks ta ei soovinud seda välja jagada õpetaja e-postile, ütles ta: “Ma ei soovi isiklikku kontot kooli asjadeks ristkasutada.”
• Õpilane B, kellel oli konto Office365´s, saatis õpetajale välja jagatud dokumendile lingi. Põhjenduseks, miks ta ei soovinud hakata kasutama Google´i pilveteenust, selgitas ta: “Mul on juba olemas pilveteenus, eelistan kasutada seda, kuna see on turvalisem ja mugavam.”
• Õpilane C, kellel ei olnud kontot pilveteenustes, tegi endale Google´sse varikonto “kukimuki” ja jagas õpetajale töö välja. Selgituseks, miks ta nii tegi, ütles ta: “Mulle ei meeldi luua keskkondadesse kontosid, mida ma enamasti ei kasuta. Kuna seda oli vaja kooli jaoks, siis tegin, aga privaatsuse hoidmiseks tegin selle varjunime all.”
• Õpilane D ei esitanud tööd, sest ei osanud Google´sse kontot luua, kuna keskkond nõudis mobiiltelefoni olemasolu ja tema enda telefon oli hetkel paranduses. Õpilane kirjutas töö paberile, aga ei julgenud seda õpetajale esitada.

Mis sai edasi?

• Õpetaja Pille pani kõikidele õpilastele (A, B, C, D) tehtud tööde eest hindeks “1” ja selgitas, et õpilased ei ole antud tööd esitanud korrektselt ja antud õpiväljund on jäänud saavutamata.
• Õpilase D lapsevanem pöördus kooli direktori poole kaebusega, et tema last ahistatakse ja ei lasta esitada kodutööd, mis on tehtud paberkandjal. Lapsevanem soovis näha dokumentatsiooni, mille alusel kool sätestab kohustuslikuks digivahendite kasutamise õppetöös ja kodutöödes. Samuti soovis ta näha põhjendust, miks on valitud keskkonnaks Google, mitte mõni muu pilveteenus.
• Kooli direktor selgitas, et kool osaleb Haridusministeeriumi poolt heaks kiidetud Digipöörde programmis, mille eesmärgiks on õpilaste digipädevuse kasvatamine ja õpilasel tuleb esitada töö õpetaja poolt ettenatud juhendi alusel.

Lisaülesanne

Simulatsioonimäng “Trollide rünnak”: juhend õpetajatele.
Autor Diana Poudel. 

Mängu eesmärk on anda noortele kiire ülevaade, kuidas kasutatakse internetis erinevaid mõjutustehnikaid inimeste arvamuse kujundamiseks. Mängu läbi teinud noored tunnevad paremini ära kõige levinumad manipulatsiooni tehnikad (trollikontod, libauudised jne) ning saavad aru, millist kahju sellised rünnakud ühiskonnale põhjustada võivad.

Õpiväljundid:

• Osaleja teab milliseid manipulatsioonitehnikaid kõige sagedamini inforünnakutes kasutatakse;
• Osaleja oskab meediat tarbides tähele panna eri osapoolte argumente ja milliseid narratiive soovitakse edasi anda;
• Osaleja tunneb ära erinevaid manipulatsiooni taktikaid ja läbi selle suureneb osaleja vastupidavus selliste rünnakute osas.

Lisaks aitab see materjal arendada õpilaste koostööoskust, loovat mõtlemist, esitlusoskust ja kriitilist mõtlemist.

Materjal on esmajoones mõeldud kasutamiseks gümnaasiumis meediapädevuste õpetamiseks, kuid seda võib kohendada ja kasutada erinevate sihtrühmadega. Simulatsioonimäng “Trollide rünnak” aitab panna õpilasi aktiivselt kaasa mõtlema ja arutlema ning praktiline ülesanne aitab õpitud teadmisi paremini kinnistada. Kuna erinevates gümnaasiumites on tunni pikkus erinev, siis siin dokumendis on simulatsiooni ajakava kirja pandud 45 minutilise tunni puhul (sellisel juhul on õppematerjal mõeldud kolme tunni jaoks) või siis 70 minutilise tunni puhul (sellisel juhul katab materjal kahe õppetunni sisu).

Lisalugemiseks

• Miks Facebook´s toimuva pärast ei saa näiteks mõned inimesed tulevikus laenu: https://www.err.ee/518002/pank-hakkab-laenutaotlejailt-kusima-ligipaasu-facebooki-kontole 
• Tartu Ülikooli eetikaveeb: https://www.eetika.ee/et
• Test: tunne ära valeuudis: https://novaator.err.ee/921452/test-tunne-ara-valeuudis
• KüberEetika töötuba – lisamaterjale eetilisteks aruteludeks internetis toimuva üle https://sites.google.com/view/kybereetikamaterjal/home
• Huvitaja. Infosõda. Vaimne tervis 5.11.2020 https://vikerraadio.err.ee/1150934/huvitaja-infosoda-vaimne-tervis
• Infosõna materjal Tõesõna.ee https://xn--tesna-duac.ee/

Tagasiside on meile oluline

Andke oma kommentaar antud sisulehe kohta siin – kliki siia